Räimed on alati olnud üheks minu lemmikkalaks ja räimed tomatikastmes on ilmselt meie köögi klassika! Seda rooga saab nautida nii soojalt kui külmalt – minu isiklik eelistus on viimane. Muide, praadimise juures soovitaks kasutada päevalilleõli, aga kui kellelgi midagi selle vastu on sobib muidugi ka iga teine!

Vaja läheb:

umbes poole kilo jagu räimefileed ehk siis kilo puhastamata kala

soola ja sidrunipipart

jahu paneerimiseks

õli praadimiseks

2 riivitud porgandit

1 peeneks hakitud sibul

400 grammine purk purustatud tomateid

pool liitrit vett

teelusikas 30% äädikat

teelusikas soola

supilusikas suhkrut

suur loorberileht

10 tera musta pipart

10 tera nelki

10 tera vürtsi

Talita nii:

1. Maitsesta räimefileed soola ja sidrunipraga

2. Vali umbes samasuured fileed ja suru need õrnalt kõhupooled vastamisi kokku

3. Paneeri saadud räimekotletid jahus ja prae keskmisel kuumusel õlis mõlemilt poolt kuldpruuniks. Minu kogemus ütleb, et selleks kulub mõlemilt poolt umbes kolm minutit.

4. Nüüd valmista marinaad. Selleks prae kõrge äärega pannil riivitud porgandit ja hakitud porgandit umbes 5 minutit.

5. Lisa tomatid, vesi. äädikas, sool, suhkur ja vürtsid ja lase kastmel 10 minutit podiseda.

6. Järgmiseks lao praetud räimed paksupõhjalise poti põhja ja kalla neile ettevaatlikult peale marinaad.

7. Lase marinaadis kalade veel pool tundi väga madalal kuumusel podiseda.

Selle retsepti eest tuleb tänada ajakirja Oma Maitse. Nimelt ilmus retsept Oma Maitse jaanuarikuises numbris Külaskäigu rubriigis. Tuunikala ja pasta on minu jaoks üks armastatumaid kombinatsioone ja see retsept on kindlasti üks parimad, mida olen proovinud. Täiendavaks plussiks
on veel see, et roog valmib kiiresti ja ilma suurema vaevata. Nii ei jäägi muud üle, kui tänada proua Ulve Kärpuk’i, kelle köögist see retsept tuleb!

› Jätka lugemist…

Bolognese kaste on ilmselt üks tuntumaid pastakasteid maailmas. Ehkki sellest retseptist on ilmselt loodud sadu mutatsioone on allpooltoodud retsept väga ligilähedane sellele, mis aastal 1982 ametliku kaubamärgina Itaalias registreeriti.  On huvitav täheldada, et itaaliapäraselt süüakse seda kastet tagliatelledega ja mitte spagettidega nagu seda mujal maailmas reeglina süüakse. Selle retsepti toon ette väikese kordamisena, kuna väikeste mugandustega on see üks kastmetest, mida kasutasin meie blogi siiani populaarsuselt teise toidu -  lasanje – juures.

› Jätka lugemist…

Kuna akna taga paistev ilm kõike muud kui jõulutunde peale toob otsustasin valmistada indiapärase lõunasöögi. Seda retsepti soovitaksin inimestele, kes mõõdukalt tulist toitu hindavad. Retseptis toodud koguseid kasutades on tulemus suhtliselt mahe, kookose ja lamba maitse on hästi tuntavad. Muidugi võib rohkem tshillit lisades ka asja kuumemaks muuta.

Minu jaoks oli selle söögi juures kõige suuremaks katsumuseks naan.. Naan, armas naan, Indias oskab seda vist ka iga laps küpsetada. Minul oli aga okas hinges paari aasta tagusest kogemusest, kui me Taaviga analoogset menüüd valmistada proovisime. Lõbus oli, väga lõbus isegi. Aga kui me varajastel hommikutundidel oma töö vilju proovisime pidime tõdema, et see on küll väga hea sai, aga mitte naan! Seekordse naani retsepti sain Toidutarest.. Aga tuleb vist tõdeda, et pagarit minust ei saa.. Küpsetasin valmis küll väga hea lapiksaia, aga naan see ikkagi ei olnud. Nii et naan 2 – mina 0! Mu poeg samas lisas, et paremat saia ei ole ta kunagi saanud!

› Jätka lugemist…

Jamie Oliver lubab oma raamatus “Jamie kokakool“, et selle toidu valmistamiseks kulub 18 minutit, mis minu jaoks tähendab kiirelt valmivat õhtusööki. Lisaks on sellel toidul tore rahuvsköögi kirjeldus juures, mis muudab kogu üldpildi veelgi huvitavamaks. Ja kolmas oluline asi – selle valmistamine oli nii lihtne, et igaüks peaks selle toiduga vabalt hakkama saama. Seega soovitan kindlasti proovida. Ma arvan, et minu jaoks oli see vist esimene Maroko rahvusköögi retsept, mille olen valmistanud ja siia kirja saanud. Mu sõber Koit on seni kõik varasemad Maroko toidud valmistanud ja lisaks ka käinud päris Marokos spetsiaalsel koolitusel. Et siis, ka temas on piisavalt laiskust, mis on takistanud tal antud ülevaatega siin välja tulemast.  Aga noh, nüüd asja juurde.

› Jätka lugemist…

Eelmisel aastal (2010) kasutasime abikaasaga võimalust osta Aerosvit Airlines’lt üliodavad piletid Taisse.

Puhkusereisi üheks eesmärgiks oli võtta paar kokanduskursust. Hea soovituse sain Siim Telleri blogist, kus ta andis lühikirjelduse Thai Farm Cooking School‘i kohta, mis asub Chiang Mais. Kuigi Chiang Mais on väga palju võimalusi kursuste jaoks, siis otsustasime tänu Siimule ja teistele soovitajatele ikkagi Farm Cooking Schooli kasuks. Proovin sellest koolitusest koos piltide ja tekstiga väikese ülevaate anda.

› Jätka lugemist…

Nii, on aeg laiskuseikked endalt maha raputada ja midagi postitada!

Seda vormi tegin just täna hommikul. Toidule annab eriliselt tugevamaitsekuivatatud  puravike  kasutamine. Ehkki maitseb ilmselt ka hästi ilma nendeta soovitaksin neid võimaluse korral kindlasti lisada!

› Jätka lugemist…

Kuna sõstraaeg on käes pakuksin välja marmelaadiretsepti, mida ise mõned päevad tagasi kasutasin. Eesmärgiks oli saada väga paks, tarretiselaadne moos ja see mul ka õnnestus. Retseptis antud kogustest tuli umbes poolteist liitrit marmelaadi. Kasutasin ka moosipaksendajat kuna soovisin väga paksu moosi, ma arvan, et kui seda käepärast ei ole võib ka niisama teha. Moosisuhkur sisaldab juba ise paksendajat ja punased sõstrad on pektiinirikkad marjad.

› Jätka lugemist…

Me oleme Taaviga viimasel ajal väga laisad blogijad onlnud, ainsaks väikeseks vabanduseks vast see, et käisime vahepeal oma kulinaarseid oskusi täiendamas – Taavi Tais ja mina Marokos. Alljärgnev ongi toit Maroko köögist ehk siis taginede hulgast, millest oleme siin blogis ka varem kirjutanud. Ja arvestades,et ma järjekordse poti koju tarisin siis kirjutame veelgi! Lisan kohe ette, et selles retseptis on kasutatud klassikalist Maroko maitseainesegu nimega ras – el  - hanout, mida Eestis mina suutnud leida ei ole. Tegemist on neljakümne ühest erinevast maitseainest kokkusegatud kombinatsiooniga, mida marokolased ise kohalikuks garam masalaks nimetavad. Ehkki seda jah tõesti kohapeal saada ei ole soovitan seda retsepti siiski proovida, kuna ka ilma selleta tuleb maitsebukett vägagi rikkalik! Nagu tagine puhul ikka saab seda valmistade nii spetsiaalses taginepotis, aga selle puudumisel ajab ka kaanega ahjuvorm asja kenasti ära..

› Jätka lugemist…

Kuna parajasti on käes kukeseente aeg tahaksin täna jagada ühe lihtsa võimaluse nende kasutamiseks. Au retsepti eest ma endale jätta ei saa, aga kahjuks ei mäleta enam täpselt millisest ajakirjast või raamatust ma selle leidsin .

Vaja läheb:

umbes pool kilo kukeseeni

2  väiksemat suvikõrvitsat

1 suurem sibul

paar küüslauguküünt

5 dl kohvikoort

soola ja musta pipart

tilli või muud sobivat maitserohelist

natukene õli või võid

Talita nii:

1. Haki sibul ja küüslauk peeneks, prae madalal kuumusel kõrgema äärega pannil või potis klaasjaks

2. Lisa kukeseened, kui need on liiga suured tee enne suupärasteks tükkideks, prae paar minutit

3. Haki suvikõrvits peenikesteks poolrõngasteks ja lisa pannile

4. Kalla pannile koor ja hauta madalal kuumusel umbes veerand tundi või suvikõrvits on saavutanud soovitud pehmuse

5. Maitsesta soola ja pipraga, sega hulka hakitud till