Vaja läheb:
600 grammi räimefileed
100 grammi riivjuustu
75 grammi sinihallitusjuustuhakitud tilli
2 muna, lahtiklopituna
soola ja sidrunipipart
jahu paneerimiseks
sidrunit serveerimiseks
Vaja läheb:
2 suuremat kanafileed, suupärasteks tükkideks lõigatuna
1 sibul, tükeldatud
1.5 liitrit kanapuljongit
1 supilusikas tshillihelbeid (kasutasin türgi omasid, need on suhtkoht mahedad)
1 sidruni riivitud koor, pluss mahl pealetilgutamiseks
100 grammi aedoa kaunasid, paarisentimeetristeks tükkideks lõigatuna
75 grammi kuskussi
soola ja pipart
veidi oliivõli
punt koriandrit (ainult lehed), peenekshakituna
Allpool veel üks retsept Maroko köögist. Selle hautise valmistamiseks võib kasutada nii savist tagine potti, aga usun, et pea samahea tulemuse saab ka tavalise pakuspõhjalise potiga. Muide, alati kui ma taginepotiga tegelen meenub mulle tragikoomiline seik kahe aasta tagusest reisist Marokosse. Nimelt avanes mul meeldiv võimalus osaleda kahel kokanduskoolitusel Marrakechis. Koolitused olid super – sealt sai jätku ka minu suur huvi Maroko köögi vastu. Ka linn ise on selline, mis on kindlasti külastamist väärt , ehkki oma tuttavatelt olen ma selle kohta kuulnud väga vastakaid arvamusi. Ehk siis, kas saab seda linna armastada või vihata. Oma viimasel päeval otsustasin sukelduda kohalikku kaubandusse, päris paljukäinud ja näinud inimesena uskusin ma ennast kohalike
kaupmeeste mürgi vastu immuunse oleva. Esimeseks ohvriks valis mind vast kümneaastane väikemees – peab tõdema, et tema vuntsid varjutaksid kodumaal armeeteenistusest erru lastud noormeeste karvakasvu. Poiss müüs puidust madusid. Kui mu mälu nüüd mind ei peta soovis ta mao eest 50 dirhamit. Lehvitasin üleolevalt käega ja marssisin edasi. Kogu järgmise pooltunni kummitas mind hüpnotiseeriv kaja – “Good snake, my friend, good snake. Your final offer!”. Pakkusin noorhärrale kümnest, ta naeris nagu oleks just kuulnud oma elu parimat anekdooti.. Jalutasin edasi, astusin sisse erinevatesse poodidesse, käisin fotomuuseumis, jõin piparmündi teed, mind visati välja mosheest kuhu ma teenistuse ajal sisse jalutasin.. Üks oli kindel, niikui ma välja astusin oli vuntsidega jünger mu kannul. good snake… good snake… good snake… Lõpuks ma mao ka ostsin, 20 dirhamit kujunes meie kauplemise lõpphinnaks. Olin koos maoga tagasiteel hotelli, kui otsustasin sisse astuda taginepoodi. Peale maomehe strateegiat tundus potimehe agressiivsus mannetuna. “Mul on juba selline”, ütlesin ma ja astusin välja. Saanud vaevalt mõne meetri astuda kuulsin seljatagant madalat häält. “Hello my friend, I have what you are looking for“, kostis madalal toonil. Pöörasin ümber ja mingil põhjusel tajusin tavaliste meesikeelsete müügijuttude asemel mingit intelligentsust. Isand, kes mind kõnetas kandis musta berberikostüümi, tema moodsate Gucci raamide taga paistvad silmad aga särasid siirast sõprusest, heatahtlikusest ja usaldusest. Nii me tema poodi läksimegi – täis kohalikku keraamikat nagu iga teine. Omanik aga ütles, et siin all ei ole suurt midagi vaadata ja kutsus mind enda järel üles teisele korrusele. Hetkeks tundus mulle, et ta nagu meelega üritaks ahtakest traadile ehitatud trepikest kõigutada lootuses, et 120 kilone valge mees pommina tema potilademetesse patsatab – et siis oma äranägemise järgi kahjutasu nõuda, aga mingi imega ma ülesse jõudsin. Mu uus sõber kaevus ajalehehunnikusse, kus ta koos imeilusa musta taginepotiga välja ilmus. “Black berber, my friend“, ütles ta. “What barbar?”, küsisin ma vastu. Järgnes pikk jutt sellest, kui eriline see pott on. Jah, tõesti see erines tavalisest pruunist taginepotist samapalju kui pardipoeg luigest.. Järgnes lugu sellest, kuidas ta ise neil pottidel kõrbes järel käib, kus kohalikud neid düünide vahel käsitsi voolivad (no umbes sama nagu türgi vaibakaupmehe lugu neitsidest, kes kümneid aastaid just seda vaipa kudunud on). Mees jättis mulje, et kui nende pottide toomine inimelusid nõudnud pole, siis vähemalt hea hulk kaameleid on küll oma küürudele viimast puhkust andnud. “Rahu, rahu, rahu, mul ei ole seda potti vaja”, mõtlesin ma. Eriti, et barbar hinnaks 60 eurot küsis. Rabasin seljakoti selga ja asusin nagu alpinist teele traattrepi poole. Aga mu sõber sai kotist kinni ja läbirääkimised jätkusid. Lõpuks leidsin ma, et 20 eurot hindamatu berberi aarde eest ei ole palju maksta. Isand pakkis poti ajalehte ja soovitas seda enne kasutamist korralikult leotada. Pakkisin oma uue koonuse käsikohvrisse, mis omakorda põhjustas huvi Pariisi lennuvälja turvakontrollis – la bombe, tundus mu kõrvu kostvat. Koju jõudes panin oma kalli poti vanni ligunema nagu soovitati. Poole tunni pärast poti tooma minnes avastasin ma, et kogu vesi on must (berber black) ja pott ise igati selline aus moodustis , mida Marokost paari euro eest osta saab. Poti hind – 20 eurot, mälestus eluks – hindamatu, nagu Mastercardi reklaam ütleks.. Aga nüüd retsepti juurde!
See retsept pärineb Jamie viimasest raamatust Save with Jamie. Kellel peaks olema huvi seda raamatut soetada siis on see praegu amazon.co.uk meeldivalt odava hinnaga – 7 GBP. Isegi kui lisada sellele postikulud ja käibemaks jääb see ikka oluliselt soodsamaks kui 30 eurone hind millega seda Eestis pakutakse.
Vaja läheb:
10 kana poolkoiba või kintsu, naha võib soovi korral eemaldada
2 sibulat, peenekshakituna
4 küüslauguküünt, peenekshakituna
5 cm tükk ingverit
2 kollast pipart, tükeldatuna
1 kanapuljongi kuubik
1 -2 punast tshillipipart, peenekshakituna
1 punt värsket koriandrit (lehed ja varred eraldi)
1 supilusikas mett
1 teelusikas kurkumit
2 teelusikat karripulbrit
400 grammine purk kikerherneid, kurnatud ja loputatud
1 teelusikas tomatipastat
natuke oliivõli
soola ja pipart
sidrunit, riisi ja maitsestamata jogurtit serveerimiseks
Vaja läheb
1.5 kilo kanatiibu (need võiks liigeste koha pealt lahti murda ja lõigata, tiivanuki osa ei oleks vaja kasutada)
60 grammi toasooja võid
1 supilusikas punast karripastat
4 supilusikat mett
4 supilusikat sojakastet
1 laimi mahl
soola ja pipart
natukene oliivõli
värskeid koriandrilehti
Vaja läheb:
32 ladyfingersi küpsist
200 milliliitrit espressot või võimalikult kanget musta kohvi
1 supilusikas Vana Tallinna koorelikööri
250 grammi Jaani suhkruga kondenspiima
400 grammi mascarponet
250 milliliitrit vahukoort
1 supilusikas suhkrut
150 grammi vaarikaid või muid meelepäraseid marju
kakaod või riivitud tumedat shokolaadi
Meie blogi üheks populaarseimaks retseptiks on siiani olnud lasanje. Minu meelest on allolev retsept sama hea, kui mitte isegi parem. Ainukene hoiatus – sea vaim valmis suuremaks nõudepesemiseks..
Vaja läheb:
2 sibulat, viilutatuna
500 grammi veisehakkliha
350 milliliitrit kuiva valget veini
400 grammi mozzarellat, väikesteks kuubikuteks lõigatuna
800 grammi purustatud tomateid
4 supilusikat võid
4 kuhjaga supilusikat jahu
350 milliliitrit piima
2 munakollast
16 kanneloonitoru
soola, suhkrut, pipart, cayenne pipart
1 teelusikas ürdisegu (mina kasutasin Vahemere ürdisegu)
veidi oliivõli
Vaja läheb:
umbes 500 grammine lõhe filetükk, soovitavalt paksemast otsast, luud ja nahk eemaldatud
1 teelusikas paprikat
1/4 teelusikat cayenne pipart
1 teelusikas sibulapulbrit
1 teelusikas sinepipulbrit (võib panna ka lihtsalt sinepit)
1/2 teelusikat jahvatatud valget pipart
1 suplusikas pruuni suhkrut
2 küüslauguküünt
1 sidruni riivitud koor
pool punti oreganot
2 teelusikat tüümianilehti
1/2 suplusikat punase veini äädikat
40 ml oliivõli
soola
Vaja läheb:
1 suurem sibul , peenekshakituna
1 sellerivars, hakituna
700 grammi porgandeid, viilutatuna
1 suurem kartul, kuubikutena
3 loorberilehte
400 grammi passatat või siis purustatud tomateid
400 grammi kirsstomateid
2 juurviljapuljongi kuubikut
1 supilusikas suhkrut
1 supilusikas punase veini äädikat
umbes 300 ml piima
soola ja pipart
veidi õli
Vaja läheb:
250 grammi vabalt valitud lühikesi pastatooteid
50 grammi seedermänni seemneid
100 grammi peekonit (või pancettat)
250 milliliitrit vahukoort
200 milliliitrit toidukoort
200 grammi teravamamaitselist juustu riivituna
1 teelusikas mahedamat sinepit
soola ja pipart