Vaja läheb:
umbes kilo jagu maguskartulit e. bataati 
4 spl õli
1 punane sibul, peenekshakituna
1 punane tshillipipar, peenekshakituna, seemned eemaldatud
1 tl jahvatatud vürtsköömneid
0,5 tl jahvatatud koriandrit
34o gr konservmaisi
peotäis hakitud koriandrit
200 gr polentat
umbes 1/2 tl soola
valmis tomatisalsat, majoneesi ja burgerisaiu (või muid kukleid) serveerimiseks
Hummus on üks tähelepanuväärselt tänuväärne asi – kerge valmistada, tervislik ja mis kõige tähtsam maitsev! Eriti hea näiteks pita peale määrituna, aga minu arust sobib ka ükskõik mis teise leiva või saiaga ja tegelikult isegi ka ilma leiva ja saiata. Internetiavarustes surfates võib hummusest leida väga palju erinevaid retsepte – see, mis siin allpool tuleb on klassikaline – selles kasutatakse kikerherneid ja
seesamipastatu (tahinit).
VAJA LÄHEB
2x 400 gr konserveeritud kikerherneid
pool tassi kikerhernekonservi vedelikku
5 spl värsket sidrunimahla
3 spl tahinipastat
2 – 4küüslauguküünt
1 tl soola
4 spl oliivõli
Nii, kes meie blogi sildipilve vaatab leiab muuhulgas suhteliselt tagasihoidliku suurusega esindatuna ka sildi taimetoit. Usun, et järgmise kuu jooksul võib see silt oluliselt suureneda (juhul, kui tädipoeg Taavi oma kulinaaresest koomast välja ei tule), kuna otsustasin 
oktoobrikuu jooksul proovida taimetoitlase elu. Otsest põhjust nagu ei olegi – vast see, et näha, kuidas selline muutus mõjub ühele parimates aastates, parajalt paksule (ja väga ilusale) mehele, kes on väikeste eranditega harjunud igaastase 3 x 365 lihadieediga. Samuti – olgem ausad – taimetoit võib olla ka ülimalt maitsev! Võib – olla on selles sammus isegi mingil määral patukahetsust – omal ajal Serbias lõunat süües peitsin oma taimetoitlasest kolleegi salatilehtede vahele viilukese sinki ja vaatasin siis rahulolevalt, kuidas teine heas usus seda hävitas. Pean veel ka lisama, et päris veganini ma seda eksperimenti siiski ei vii – ehk siis võivad need toidud muna ja piimatooteid.
Esimese toiduna proovisin Good Food’i ajakirjast leitud baklazhaani – kikerherne karrit, mille retsepti ka allpool jagan.
VAJA LÄHEB:
4 supilusikat päevalilleõli praadimiseks
umbes 800 grammi jagu baklazhaane
1 teelusikas sinepiseemneid
2 sibulat, peenekshakituna
1 punane tshillipipar, peenekshakituna, seemned eemaldatud
1 kuhjaga supilusikas garam masala’t või ras el hanou’t või miks nende puudumisel Meira india maitseainesegu
1 teelusikas jahvatatud koriandrit
1 teelusikas jahvatatud vürtsköömneid
600 gr (ploom)tomateid, suuremateks tükkideks lõigatud
400 ml kookospiima
400 gr konserveeritud kikerherneid, loputatud
peotäis hakitud koriandrit ja basmati riisi serveerimiseks
Lapsemäng – võib selle retseptikohta öelda – selle valmistamine ei tohiks küll kellelegi üle jõu käia. Ka taimetoitlastest toidusõbrad ei pea selle retseptis pettuma – hakkliha võib lihtsalt välja jätta. Isegi veganid saavad seda nautida – sest ka juust ei ole kohustuslik.
Gluteenitundlikud nautlejad peaks lihtsalt gluteenivabad tortillad leidama..
Vaja läheb:
250 grammi veisehakkliha
800 grammi punaseid ubasid, korralikult loputatud
800 grammi purustatud tomateid tshilliga (kui neid pole siis võib pool tshillikauna lihtsalt kastme sisse hakkida)
1 pakikene (40 grammi) tacomaitseainet, nt . Santa Maria
5 tortillat
150 grammi riivitud juustu
soola ja pipart
natukene õli
Aasta siis oli 2005, kui elu mind korraks C hicagosse viis… Igal juhul andis seitsmetunnine ajavahe ennast sellel reisil tunda hullemini, kui kunagi varem või hiljem. Ärkasin öösel kell kolm, värske ja valmis tegudeks.. kella viiest saabus lõunasöögiaeg ja tekkis meeletu nälg.
Toateenindust ma sellisel varajasel tunnil tellida ei tihanud ja seetõttu otsustasin kasutada aega esimeseks tutvuseks “tuulise linnaga”. Suureks rõõmuks avastasin kohe hotelli kõrvalt itaalia(laadse) restorani, mille aknal plinkis 24H silt. Astusin sisse ja tellisin parmagiana – muidugi üritades ettekandjale ennem paljusõnaliselt selgeks teha, et tegemist ei ole toitumishäirega, vaid ajavahest tingitud metaboolse reaktsiooniga. Igatahes oli see suurepärane ja sellest mälestusväärsest hommikust peale on see üks minu kindlaid lemmikuid!
Selle toidu kohta võib öelda veel niipalju, et ehkki nimi viitaks Parma regioonist pärit toidule võis siis ohtrale parmesami kasutamisele ei ole see nii – toit on pärit Sitsiiliast ja see sõna peaks nende murrakus tähendama mingit erilist viisi puude liita ladumist.. No midagi sellist nagu saab näha õigeusklike kloostris Kuremäel vist..
Ja veel – kes ei viitsi kogu retseptiga jännata võib vabalt piirduda kanafilee paneerimise ja praadimisega ning imemaitsvad shnitslid on garanteeritud!
Vaja läheb:
3 kanafileed
2 muna, kergelt klopituna
75 grammi riivsaia
75 grammi jämedalt riivitud parmesani
3 küüslauguküünt, peenekshakituna
750 ml passatat või siis purustatud tomateid
1 supilusikas suhkrut
1 teelusikas kuivatatud oreganot või basiilikut
200 grammi mozzarellat, jämedalt riivituna
õli praadimiseks
Rõõmusõnum neile sõpradele, kes arvasid, et me Taaviga surnud oleme – me ei ole!
Mis oleks sügisel veel parem koht alustamiseks, kui see, kus kevadel lõpetatud sai – ehk siis tõlgituna veel üks pasta. See retsept tuleb Sitsiiliast ja pasta on nimetatud kuulsa 19. sajandi Itaalia helilooja ja tema 
samanimelise ooperi järgi. Ooperit ma ei ole kuulnud, aga pasta meeldis küll!
Vaja läheb:
umbes 800 grammi jagu baklazhaane, lõika need kuubikuteks
1 tshillipipar, seemend eemaldatud ja peenekshakitud
3 peenekshakitud küüslauguküünt
700 ml passatat või siis purustatud tomateid
pisem peotäis peenekshakitud basiilikut
lambajuustu peale puistamiseks
veidi õli praadimiseks
soola ja pipart ja suhkrut maitsestamiseks
400 gr pikemat pastat – aga lühike sobib ka!
Paljudele meist seostub maksakaste ilmselt Rimi lettidel leitavate ebmäärast, kergelt kallerdavat ollust sisaldavate plastkarpidega. Selles olluses kahvliga sorkides võime leida mõned maksatükid, mille 
maitsmine tekitab kahtlusi, kas selle eelmine omanik mitte tsirroosi tõttu parematele karjamaadele pole läinud. Siin aga üks lihtne viis maksa valmistamiseks – ainsaks mureks on maksa mitte üle küpsetada. Kes soovib “soustisemat” kastet võib julgesti hapukoort juurde panna.
Ma olen pikalt olnud suhteliselt skeptiline külmutatud valge kala kasutamise koha pealt. Võrreldes värske 
kalage on minu meelest maitsevahe ikka kosmiline! Aga kuna kohaliku kala saamisega on probleeme – isegi kui Sa otse mere ääres elad – tuleb tahest tahtmata siiski kompromissi peale minna ja Vaikses ookeanis ujunud isendeid toiduvalmistamise juures tarvitada. See retsept pärineb venekeelsest ajakirjast Shkola Gastronoma ja on minu meelest proovimist väärt! Kerge, kiire ja maitsev!
See on minu üks viimase aja absoluutseid lemmikuid pastaroogade hulgas. Kes on piparmündi kasutamise 
koha pealt skeptiline võib selle rahumeeli asendada näiteks basiilikuga. Erinevalt paljudest teistest pastadest ei kehti selle toidu puhul “kohesöömise” reegel. Ehk siis, kui esimesest korrast midagi järgi jääb saab seda ka hiljem eduliselt kasutada! Õli kogus on selle toidu juures tavatust veidi suurem, aga see on õige maitse saavutamiseks vajalik.
Tänane postitus tuleb taimetoidu valdkonnast. Seda sööki saab nautida nii iseseisvalt kui ka näiteks 
lisandina keedetud või aurutatud riisi juurde. Eriti hästi sobib teda serveerida koos lusikatäie maitsetamata jogurtiga. Kui konservläätsesid ei ole saada saab sama edukalt kasutada ka kuivatatud varianti, mis tuleks ennem muidugi läbi keeta.
