Aasta siis oli 2005, kui elu mind korraks C hicagosse viis… Igal juhul andis seitsmetunnine ajavahe ennast sellel reisil tunda hullemini, kui kunagi varem või hiljem. Ärkasin öösel kell kolm, värske ja valmis tegudeks.. kella viiest saabus lõunasöögiaeg ja tekkis meeletu nälg. Toateenindust ma sellisel varajasel tunnil tellida ei tihanud ja seetõttu otsustasin kasutada aega esimeseks tutvuseks “tuulise linnaga”. Suureks rõõmuks avastasin kohe hotelli kõrvalt itaalia(laadse) restorani, mille aknal plinkis 24H silt. Astusin sisse ja tellisin parmagiana – muidugi üritades ettekandjale ennem paljusõnaliselt selgeks teha, et tegemist ei ole toitumishäirega, vaid ajavahest tingitud metaboolse reaktsiooniga. Igatahes oli see suurepärane ja sellest mälestusväärsest hommikust peale on see üks minu kindlaid lemmikuid!
Selle toidu kohta võib öelda veel niipalju, et ehkki nimi viitaks Parma regioonist pärit toidule võis siis ohtrale parmesami kasutamisele ei ole see nii – toit on pärit Sitsiiliast ja see sõna peaks nende murrakus tähendama mingit erilist viisi puude liita ladumist.. No midagi sellist nagu saab näha õigeusklike kloostris Kuremäel vist..
Ja veel – kes ei viitsi kogu retseptiga jännata võib vabalt piirduda kanafilee paneerimise ja praadimisega ning imemaitsvad shnitslid on garanteeritud!
Vaja läheb:
3 kanafileed
2 muna, kergelt klopituna
75 grammi riivsaia
75 grammi jämedalt riivitud parmesani
3 küüslauguküünt, peenekshakituna
750 ml passatat või siis purustatud tomateid
1 supilusikas suhkrut
1 teelusikas kuivatatud oreganot või basiilikut
200 grammi mozzarellat, jämedalt riivituna
õli praadimiseks