Allpool veel üks retsept Maroko köögist. Selle hautise valmistamiseks võib kasutada nii savist tagine potti, aga usun, et pea samahea tulemuse saab ka tavalise pakuspõhjalise potiga. Muide, alati kui ma taginepotiga tegelen meenub mulle tragikoomiline seik kahe aasta tagusest reisist Marokosse. Nimelt avanes mul meeldiv võimalus osaleda kahel kokanduskoolitusel Marrakechis. Koolitused olid super – sealt sai jätku ka minu suur huvi Maroko köögi vastu. Ka linn ise on selline, mis on kindlasti külastamist väärt , ehkki oma tuttavatelt olen ma selle kohta kuulnud väga vastakaid arvamusi. Ehk siis, kas saab seda linna armastada või vihata. Oma viimasel päeval otsustasin sukelduda kohalikku kaubandusse, päris paljukäinud ja näinud inimesena uskusin ma ennast kohalike
kaupmeeste mürgi vastu immuunse oleva. Esimeseks ohvriks valis mind vast kümneaastane väikemees – peab tõdema, et tema vuntsid varjutaksid kodumaal armeeteenistusest erru lastud noormeeste karvakasvu. Poiss müüs puidust madusid. Kui mu mälu nüüd mind ei peta soovis ta mao eest 50 dirhamit. Lehvitasin üleolevalt käega ja marssisin edasi. Kogu järgmise pooltunni kummitas mind hüpnotiseeriv kaja – “Good snake, my friend, good snake. Your final offer!”. Pakkusin noorhärrale kümnest, ta naeris nagu oleks just kuulnud oma elu parimat anekdooti.. Jalutasin edasi, astusin sisse erinevatesse poodidesse, käisin fotomuuseumis, jõin piparmündi teed, mind visati välja mosheest kuhu ma teenistuse ajal sisse jalutasin.. Üks oli kindel, niikui ma välja astusin oli vuntsidega jünger mu kannul. good snake… good snake… good snake… Lõpuks ma mao ka ostsin, 20 dirhamit kujunes meie kauplemise lõpphinnaks. Olin koos maoga tagasiteel hotelli, kui otsustasin sisse astuda taginepoodi. Peale maomehe strateegiat tundus potimehe agressiivsus mannetuna. “Mul on juba selline”, ütlesin ma ja astusin välja. Saanud vaevalt mõne meetri astuda kuulsin seljatagant madalat häält. “Hello my friend, I have what you are looking for“, kostis madalal toonil. Pöörasin ümber ja mingil põhjusel tajusin tavaliste meesikeelsete müügijuttude asemel mingit intelligentsust. Isand, kes mind kõnetas kandis musta berberikostüümi, tema moodsate Gucci raamide taga paistvad silmad aga särasid siirast sõprusest, heatahtlikusest ja usaldusest. Nii me tema poodi läksimegi – täis kohalikku keraamikat nagu iga teine. Omanik aga ütles, et siin all ei ole suurt midagi vaadata ja kutsus mind enda järel üles teisele korrusele. Hetkeks tundus mulle, et ta nagu meelega üritaks ahtakest traadile ehitatud trepikest kõigutada lootuses, et 120 kilone valge mees pommina tema potilademetesse patsatab – et siis oma äranägemise järgi kahjutasu nõuda, aga mingi imega ma ülesse jõudsin. Mu uus sõber kaevus ajalehehunnikusse, kus ta koos imeilusa musta taginepotiga välja ilmus. “Black berber, my friend“, ütles ta. “What barbar?”, küsisin ma vastu. Järgnes pikk jutt sellest, kui eriline see pott on. Jah, tõesti see erines tavalisest pruunist taginepotist samapalju kui pardipoeg luigest.. Järgnes lugu sellest, kuidas ta ise neil pottidel kõrbes järel käib, kus kohalikud neid düünide vahel käsitsi voolivad (no umbes sama nagu türgi vaibakaupmehe lugu neitsidest, kes kümneid aastaid just seda vaipa kudunud on). Mees jättis mulje, et kui nende pottide toomine inimelusid nõudnud pole, siis vähemalt hea hulk kaameleid on küll oma küürudele viimast puhkust andnud. “Rahu, rahu, rahu, mul ei ole seda potti vaja”, mõtlesin ma. Eriti, et barbar hinnaks 60 eurot küsis. Rabasin seljakoti selga ja asusin nagu alpinist teele traattrepi poole. Aga mu sõber sai kotist kinni ja läbirääkimised jätkusid. Lõpuks leidsin ma, et 20 eurot hindamatu berberi aarde eest ei ole palju maksta. Isand pakkis poti ajalehte ja soovitas seda enne kasutamist korralikult leotada. Pakkisin oma uue koonuse käsikohvrisse, mis omakorda põhjustas huvi Pariisi lennuvälja turvakontrollis – la bombe, tundus mu kõrvu kostvat. Koju jõudes panin oma kalli poti vanni ligunema nagu soovitati. Poole tunni pärast poti tooma minnes avastasin ma, et kogu vesi on must (berber black) ja pott ise igati selline aus moodustis , mida Marokost paari euro eest osta saab. Poti hind – 20 eurot, mälestus eluks – hindamatu, nagu Mastercardi reklaam ütleks.. Aga nüüd retsepti juurde!
› Jätka lugemist…
