Selles blogis on siiani olnud kaks postitust, mis ei sisalda retsepti, vaid informatsiooni kokaraamatu kohta. Ühe sellisega ma isegi teenisin 20 senti läbi viite Amazon.com’ile. Öeldakse, et kolm on kohtu seadus, seega on aeg kolmandaks.

Paar kuud tagasi nägi trükivalgust Lia Virkuse uus kokaraamat nimega Eesti Naise Kokaraamat. Ehkki nimi viitab õrnemale soole on see raamat suurepäraseks kaaslaseks ka iga meessoost kokkaja jaoks. Tegelikult vihjab nimi küll samanimelisele ajakirjale, mille kööginurka autor aastaid on toimetanud.

Miks see raamat mulle meeldib?

Esiteks sellepärast, et retseptid on lihtsad. Ma ei räägi munakeetmisest või võileiva valmistamisest, aga samas ei eelda need ka A4 formaadis ostunimekirja koostamist. Nende retseptide puhul tuleks poest koju tuua lihtsalt põhikomponendid – ülejäänu on enamusel inimestel juba köögikappides olemas.

Teiseks, need söögid, mida Lia pakub on maitsvad. Olen raamatust proovinud mitmeid retsepte ja pole pidanud üheski pettuma. Kaariibipärane seafilee kookose karrikastmes on praegugi köögis ootamas..

Kolmandaks meeldib mulle nende retseptide innovatiivsus. Tihti on nii, et mingi klassikalise retsepti juures piisab väikesest muutusest või lisandist, et vanale roale täiest uus nüanss anda ja Lial on see suurepäraselt õnnestunud.

Neljandaks see, et raamat sisaldab retsepte igaks juhukss ja igale maitsele. Olgu see siis seotud söögikorraga või mingi konkreetse toiduainega – midagi sellest raamatust kindlasti leiab. Midagi maitsvat!

Viiendaks on kujundus. Öeldakse, et süüakse silmadega. Ma tihti lappan oma kokaraamatuid ja otsustan, mida teha selle järgi, kui isuäratav retsept pildil tundub. Selle raamatu suureks plussiks on fotod. Ideed tekivad puhtalt seda raamatud sirvides.

Ma olen andunud kokkaja. Minu esimene retseptivihik pärineb aastast 1980. Minu lahkunud ema ja armas õde on/olid head kokad ja mind peletati tihti köögist eemale, põhiliselt sellepärast, et ma enda järelt nõusid ei psenud, Oma päris esimese kokaraamatu ostsin aastal 1999 Portsmouthi linnas. Hiina köögist oli see, siiani alles, ehkki mu koer pidas seda nii isuäratavaks, et selle nurgad ära näris. Praeguseks on minu maja alumine korrus kokaraamatute raamatukogu, seal on üle 1500 erineva eksemplari. Oleks ma Lia raamatu saanud aastal 1999 ei peaks ma praegu enam uusi riiuleid tellima, ma arvan.

Soojalt soovitan seda raamatut igale kokandushuvilisele, nii kogenule kui algajale.

Aitäh Lia!